Ülesanne 1

Puue kui tabu

Esmane inimese puude täheldamine on põhimõtteliselt sildistamine, kes oli teist moodi- see oli ka nimega märgistatud (nt. "vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sildistamine ei aita kedagi, ei otsitud puudega inimesele ravi ega püütudki aru saada, miks ta teistmoodi on. Puue oli tabu. Kui sa olid teismoodi, oli see sulle karistuseks millegi halva eest, mida teinud oled. Näide on ka Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Midagi pidi olema see inimene ise või tema vanemad halba teinud, et pimeda lapse said- nö. karistuseks.

Roomlastel oli  seadus, mis käskis üles kasvatada lapsed, kes on meessoost ja esimese tüdruku, kes sünnib. Ühtegi last ei tohitinud tappa enne tema kolmeaastaseks saamist, välja arvatud puudega lapsi, kes tuli kohe tappa. Puudega laps oli vanematele koormaks ja lisa toidutahtja.(http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman). Minu arvates on see väga julm. Kuigi neil oli vaja tugevaid sportlasi, hea füüsilise taluvusega, ei mõelnud nad absoluutselt, et mõni hoopis nõrgem laps oleks olnud palju targem ja juhtinud sõda ja riiki hoopis nupukamalt.


Puue kui tervisehäire

Tuli nö. väide, et puudega inimene on justkui "katki". Positivistlik mõtteviis ja optimistid tõi uue idee- võimalus ravida, parandada. Peale sellist lähenemist sattus puudega inimene ravialuse rolli. Teda peeti teovõimetuks. Puudega inimest uurisid ja ravisid targad, õpetatud teadlased, kust sai aluse meditsiiniline puudekäsitlus. 19. saj teisel poolel tuli tume periood, kus kõik puudega inimesed topiti raviasutustele, peaasi, et avalikkuse silme alt ära.

Algas eugeenikute aeg, kus inimesi hakati teatud tunnuste järgi, järglaste tegemiseks, nö. paaritama. Kõik selleks, et saada head, tugevad ja terved järglased.(http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics)

Puue kui ühiskonna probleem

20. sajandi teisel poolel terkis esile kodanikuõiguste liikumine, millega kaasnes puuetekäsitluse muutmine- puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Inimese puuet, minumeelest, küll veel diskrimineeriti (ratastoolist püstiajamise näitel), kuid käsitluse muutmine oli siiski suur samm positiivsuse poole. Aktiviste oli ka puuetega inimeste endi seast. Sealt edasi on arenenud erinevad puuetekäsitlused. Näiteks ultrasotsiaalnemudel, kus inimesed on tõesti oma ideedega hulluks läinud. Kohandatakse kogu ühiskond puudega inimesele vastavaks- jaburduseni, mis takistab puudega inimesel arenemist ja paranemist. Sellisele äärmuslikule mudelile on ka vastureaktsioone nt. Peter Singer, JC Lesteri seisukohad.


Puue kui eluviis

Tänapäeval leidub üha enam inimesi, kes lepivad oma puudega. Nad ei idealiseeri ega tekita liigset traagikat oma puude ümber. Mõned puudega inimesed omavad omamoodi kultuurigi- oma keele ja oma tavadega. Näiteks kurdid inimesed, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt.

On õudne mõelda, et kurtide vanemate seas, on selliseid inimesi, kes tahtlikult ka lapse kurdistavad. Õudne!

Huvitavat kurtidest: http://raulpage.org/kurt/

Refereering tekstist: http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade